Kui öeldakse, et ilu peitub vaataja silmades, võiks järeldada, et antud asi võibolla kellegi silmade jaoks üldse ilus ei olegi. Mercedes-Benz 190 SL on nii ilus kõigi silmis, et eelmainitud ütlus muutub tähtsusetuks.
See auto sündis ideest tuua sõjajärgse läänemaailma õidepuhkemise ajajärk autotööstusesse. Tuletada inimestele taas meelde sportlikkust ja luksust. Ralliradadel uhkeid võite noppinud MB 300 SL (W194) andis selleks esimese tõuke.
Sakslaste juudipogrommide tõttu sõja jalust Ameerika ühendriikidesse põgenenud Maximilian E. Hoffmann oli uuel mandril väga edukas autoärimees ja MB oli üks tema müügiartikleid. Just Hoffman tegi MB juhtkonnale ettepaneku 1952. aastal Carrera Panamericana kaksikvõidu toonud kajakatiibadega auto seeriatootmisse tuua.
Edukat ärimeest võeti tõsiselt kuulda. Nii, nagu ilma Emil Jellinek’ita poleks Mercedest, poleks Hoffmanita SL-klassi. Kiiresti hakati kajakatiibsest võidusõiduautost tänavakõlbulikku versiooni arendama. Sellest oli tulemas puhtakujuline sportauto, isegi superauto.
Aktiivse autode maaletoojana teadis Hoffman, et sõjajärgne Ameerika soovis aina rohkem lahtiste autodega sõita. Gullwingist inspireeritult hakati just tema õhutusel ka rodsterit konstrueerima. See oli algus 190 SL roadsteri väljatöötamisele. Autol kasutati pilkupüüdva kajakatiibse sportlase väliskuju järgi ehitatud MB 180 (W120)tehnilisi lahendusi. Õige pea tegi firma juhatus selgeks, et 190 SL ei tule sportauto, pigem sportlik, pigem gran tourismo, matkaauto. MB tutvustas autot kui sõidukit, mis pole mõeldud ainult leedidele.
Kindlasti on 190 SL oma lahja mootoriga ülimeheliku 300 SL-i õrn vari, kuid väljanägemiselt on ta nii ajatu, nii moodne klassik, et kindlasti mitte ei saa teda liigitada naisteautoks.
Ta on üle kõikidest liigitustest. Ja kõike seda hetkest, mil ta sündis. Esmaesitlus oli loomulikult ookeani taga, 1954. aasta New Yorgi autonäitusel, koos Gullwingiga. Kohe esimesest päevast peale rääkis press ainult auto ilust. 1955 aasta Motor Revue konstanteeris: kuhu iganes 190 SL ilmub, ta tähelepanu endale tõmbab. Kui katus alla lasta, on ta otsesõnu lihtsalt ilus.
Nõnda ei jäänud ka meile märkamata, et Eesti teedelegi on ilmunud vähemasti paar 25 881-st toodetud 190 SL-ist. Tänu kohalikule MB diilerile Silberautole saame musta värvi, hiljuti ka mustad uunikumi registreerimismärgid saanud iludusele päris naha alla pugeda.
Proovisõidu hetkeks on juba kuu aega olnud sügis. Endale kipub külm naha vahele pugema küll, kuid sellele käega lüües koorime rodsteri siiski riidest lahti. Endale paneme kasuka selga.
Tõesti, ilma presentkatuseta on see imemadal auto väga, väga ilus. Vaimustav madal istumine tee peal. Tunne, nagu võiks teiste autode alt läbi sõita.
Must värv sobib ideaalselt, toob kõik kroomliistud ilusti esile. Kroomi on rohkem, kui kajakatiibadega superautost suuremal vennal. Muuhulgas ka rattakoobaste ülaservi sirgeks lõikavate ääriste peal. Need on väga ootamatud elemendid muidu nii ümara ja voolujoonelise auto juures. Tänu neile kroomdetailidele eristuvad esimesed SL-id (Sport Leicht - saksa k. sportlik ja kerge) teistest ja on meeldejäävad.
Muide, näituseautol liiste esialgu tagarataste kohal polnudki, auto ninagi oli veidi erinev. Seeriatootmisse läks 190 SL aga just sellisena, nagu 1961. aasta isend millega sõita saime.
Kujundusdetailidest on märkimist väärt veel SL-i uutmoodi iluvõre, millel esilaternate suurune tähemärk keskel. See on minu jaoks alati Mercedese üks ilu võti olnud. Tegi nukraks, kui mingil vahepealsel perioodil sellist lahendust enam ei kasutatud ja nüüd on süda rahul, et see kõikide uudismudelite võredele tee tagasi on leidnud.
Sügis on sedavõrd jahe, et käivitada tuleb autot tooreklapiga mängides. Sõitki käib algul turtsuva mootoriga. Autol on olemas ka kuumkäivitusklapp, mis hõlbustab juba pikemalt töötanud mootori käivitamist pärast väikest pausi.
Reasneljane mootor arendab 105 hobujõudu. Tahtmatult meenub viimatine uunikumikogemus Jaguariga XK120-ga, kus kiirendus lausa hõiskama võttis. 190 SL-i roolis tekib kähku salasoov hoopis 300 SL-i jõudu tunda saada. Kuid rõhk on hoopis muul, pigem rahulikul defileerimisel – inimeste ilumeel ei ole 60 aastaga muutunud – möödujate imetlus, naeratused. Lehvitatakse ja signaalitatakse.
Inimesed tulevad Toompeal järjest kui kuutõbised fotografeerimiseks töötava mootoriga tühjalt poseeriva auto ümber. Meie pildistamissoovist mõni meeter eemal ei teinud suurt keegi välja. Mindi kui magnetist tõmmatuna rodsteri juurde, vaadatakse sisse, pildistatakse eest ja tagant, koos enda ja kaaslasega. Mercedese ilu on lummav!
Ilu pole vaid väline. Armatuurlaud ja elevandiluu karva suur rooliratas lummavad juhti kohe. Madal esiklaas ja selle all asuvas tahavaatepeegel. Pisike mehhaaniliselt üleskeeratav kell kindalaeka kaanel ja täiesti perfektselt töötava raadio kohal asetsev klapiga salongivalgustus on samaaegselt nii armsad kui stiilsed.
Kausjad istmed ja istumine peaaegu põrandal sunnivad jalgu pikalt-pikalt ette sirutama. Olematu külgtugi võimaldab kiiremates kurvides toetuda kaassõitjale. Loomulikult puuduvad ka turvavööd.
Kui küljeaknad üles kruttida, muutuvad tuulte suunad salongis, tunda on soojendustki. Hea kasukaga aga võib kuumade emotsioonide toel ilmselt terve talve ka külmas ilmas katust kasutamata sõita.
Nagu esialgu külmast turtsuv mootor soovib tooreklapiga millimeetrimängu, nii tahab ka käigukang rahulikku ja õrna lülitust, et käike mitte valesti sisse lükata.
Sõit on aga tõeliselt vetruv ja mugav. Kõrged rehvid on suured ja pehme vedrustus muudavad isegi munakiviteel liikumise hõljuvaks.
Igapäeva autoks pakkus nii mõnigi kriitik 190 SL-i 1950-ndate ameeriklastele. Iseenesest on tagavararatast peitev pakiruum on küll madal, kuid väga pikk ja lai. Katuski kokkuvolditud katuski ei poe sinna peitu, vaid tuleb pakkida eraldi sahtlisse. Sobiks justkui igapäevasõitudeks, sest istmete tagagi on veel piisavalt palju ruumi kottide jaoks.
Minu jaoks peitub kõige lahedam asi siiski mootoriruumis. Tootjamaa silt „Made in West Germany“. See on riik, mis tekkis pärast viimase maailmasõja kaotust. Ja 190 SL on lapsuke, mis sündis kaotusvaludest. Ikka ununeb, et veel alles hiljuti ei olnud ühtset Saksamaad, vaid oli Ida ja Lääs. Olid koledad autod ja ilusad. Elu on ikka naljakas, veider aga õnneks ka ilus.
KOMMENTAARID